Seitsme maa ja mere taga

Brno on  370, 000  Tšehhi elanikuga linn, mis on suuruselt teine linn  Tšehhi Vabariigis. Tšehhis peaks olema üle 72 ülikooli ning enamus neist asub  Brnos. Muide Brno on väga armas linnake, kus asub palju rohelist ning vahvate lehtedega puid (ma lihtsalt armastan siinseid puid:)). Kui kõndida vanalinnas siis näeb enda ümber midagi kirjeldamatut. Vanemad ja uuemad majad on omavahel harmooniliselt üksteise vahel paiknemas nii, et ükski ei kerki esiplaanile ega muuda teist enda kõrval naeruväärseks. Vanematel ehitistel on palju ornamente ja muid detaile, mis lausa minutiteks tähelepanu röövivad. Kui ennast ära unustad ning ennast ümbritsevat ilu uurima jääd siis võid lõpetada trammi all, mis liigub lausa läbi südalinna, või lõpetad mõne kohaliku jalatsi otsas, mis mõne hetkega võib su nina alla sattuda. Kui ma kunagi jõuan aega ja oskuseni, mil ma olen suuteline kõike seda kirjeldama mida ma näen, siis leiate kindalsti selle kohta materjali minu blogis.

        Ühikas, Pod Palackého vrchem, leidub väga palju vahvaid kohalike ning erasmuseid, kes sulle rõõmsalt vastu jalutavad ning sõbralike naeratusi ja tervitusi jagavad. Enamus ajast lõppevad tervitused väikese vestlusega, kus mõlemad osapooled pursivad segases inglise ning oma kodumaises keeles ning üritavad sõnadesse panna  mida nad õieti siia tegema on tulnud. Mõni kiirem jagab lahkelt ka oma toanumbrit, küsib telefoni numbrit (muideks mind saate varsti kätte ka teiselt numbrilt mida üritan teiega jagada mõnes hilisemas postituses), kutsub välja või on lihtsalt tüütult armas.

Pod Palackého vrchem asub kesklinnast trammiga sõites 15 minuti kaugusel ning jääb Brno äärelinna, kust avaneb suurepärane vaade mäekestele ja orgudele. Ümberringi on mõnus rohelus ning vaikne olemine. Kui ühikasse tulemiseks valida trantspordiks tramm, siis peab veel jalksi seiklema ligi 5 minutit,  et oma ühikaga kohtuda. See seiklus on aga üsna naljakas, sest ühikani viib unikiviga sillutatud teeke, mis on kaetud mõnusate nälkjatega. Need limased olevused on aga vahvalt suured ja näevad üsna rõvedad välja. Tavaliselt kuuleb selle teekonna peal mõnusaid kiljatusi ja näeb naljakaid liiklemistrajektoore, sest kõik üritavad nendest võimalikult suure kaarega mööduda.

Üliõpilaselamust veel nii palju, et olen hetkel veel ainuke elanik oma toas. Pinget jätkub aga veel  kuni oktoobri lõpuni, sest siis pidid saabuma viimased asunikud. Üritasime lepinguid sõlmides küll üksteisele lähemale ennast rääkida, kuid tädike oli tõenäoliselt erasmustest juba nii tüdinenud, et saime vastuseks karmi EI.

Koolimaja ja ühika ümbruses saab ilma vaevata hakkama inglise keeles (välja arvatud administraatorid, kes vaevaliselt saavad aru vene keelestki), kuid mida kesklinnale lähemale seda nukramaks muutub olukord. Siinsed vanemad inimesed ei räägi inglise keelet ega üritagi sind mõista. Näiteks juhtub tihti nii, et kui üritad toidupoes toote hinda leida siis sellega võidki omapead tegelema jääda- ingliskeelse pöördumise peale nad jookssevad minema või raputavad pead nii, et kasvõi prillid eest lendavad. Mõned üksikud korrad on õnnestunud leida persoon, kes saab veidi aru ka vene keelest. See teeb meele aga ainult rõõmsaks, sest nüüd saab inglise keele kõrvalt ka veidi vene keelt harjutada.  Aga jah...ma tean, et on uskumatu, et ma siin vene keeles rääkida üritan. Muideks, tunnen esimest korda, et vene keele tunditest on kasu olnud ning mul on õnnestunud midagi nende seitsme aasta jooksul ära talletada.

Pühapäeval, 12 septembril, toimus esimene infoloeng erasmustele. Ma arvan, et 800st erasmusest oli kohal kuskil 60- 100 kanti. Mulle piisas juba nendestki ning seega ülejäänud 700st puudust ei tundnud. Loeng ise kujutas endast pisikest kokkuvõtet sellest, mis meid ees ootamas on ja millised on meie võimalused siinset aega lõbusamaks muuta. Üritusi ja sündmusi jätkus ikka et pea igasse nädalasse. Esimene neist peaks toimuma kolmapäeval,15 septembril, kus meid ees ootavad seiklused klubis kesklinnas. See peaks siis olema midagi klubi ja baari taolist, kus erasmustel meeldib endast hea esmamulje luua. Jään huviga ootama:)

Esmaspäeval algas tšehhi keele kiirõpe kus sai mõnusalt susistatud. Päris naljakas oli:) Tšehhi keel sarnaneb siis veidi vene keelega, ning nendel kahel keelel on isegi päris palju sarnaseid sõnu, mis kannavad ühesugust tähendust. See teeb asja kõvasti lihtsamaks, sest sõnad jäävad jube hästi meelde. Sisetunde järgi ütleks, et kui siit tagasi tulen, oskan tsehhi keelt rohkem kui seitse aastat õpitud vene keelt. Loodame siis parimat, et üks keeltestki selgem oleks.

Keelerühm ise on mõnusalt pisike ja koosneb kümnest hingest. Eestlased- mina, Aleksandra, Triin; soomlased- Mati, Kirsi, Anni; sakslane: Andi (tüüp kellel on nii muhe naer, et peale tema naermist naerab terve seltskond) ning inglased: Shean, Jack ja Jamie. Rühm on sattunud üsna tore ning nalja ikka nendega saab. Õppejõud on ka üsna vahva, kuid kuni sinnamaale kui hakkab meile tsehhi keelt tsehhi keeles õpetama. Nimelt pole tal inglise keel nii pädev ja paljudele asjadele täpset inglise keelset tõlget ka ei leidu.

Aga keelest endast. Tšehhi keel (čeština) on üks lääneslaavi keeltest. Seda räägib emakeelena umbes 12 miljonit inimest peamiselt Tšehhis. Tšehhi keel on väga lähedane slovakia keelele ja minule isiklikult meenutab ta kõige rohkem vene keelt. Enamik täiskasvanud tšehhe ja slovakke saavad teineteise keelest raskusteta aru. Tšehhi keelt räägitakse järgnevates riikides: Austria, Horvaatia, Slovakkia, Serbia ning Tšehhi vabariigis.

Kui oled lõppu jõudnud siis eeldan, et ei kiskunud väga igavaks ära:)