Algus...

Terekest!......või siis õigemini Tsauki!

On  11 September ja kell on jõudnud liikuda 23:48-ni. Ma olen puhtaks pesnud oma kikud ning selga pannud oma roosa-valge triibulise ööriietuse ning olen valinud aja olevat sobiv oma esimeseks blogi sissekandeks. Kõigepealt tahaksin hoiatada ortograafia huvilisi sest järgnevad read võivad sisaldada keelevääratusi ning muid toredaid sõnu mis on pärit „Kärdi leksikonist“. Nii nagu on Tanel oma blogis (tanelkangudemaal.blogspot.com) leidnud sõpru kes aitavad tal õigekirja vigu ära parandada siis võite teha teiegi seda ja keelevääratustest teda anda aadressile muljumalastsuva@hot.ee.

Seikluse algus ehk 9 september...

 

Teekond Brnosse algas 9ndal septembril kella 7st kus me(mina Kärt, Aleksandra ja Triin) Tallinnas istusime Eurolines Lux Ekspress bussi ning alustasime teekonda Riia poole.  Kuna me otsustasime Brnosse jõuda busside võlujõul ja liiga lihtne varjant reisida lennukitega kõrvale heita, siis leian käesoleva hetkeni et tegime hea valiku. Nimelt reis Prahani oli nagu unenäos...kuni Riiani istusime pehmetel nahkistmetel bussi tagaotsas lugedes lehti ning juues kohvi. Ning mis veel parem,  Pärnus ootab meid peatus kus mind on ära saatma tulnud ema kellel on kaasas kotitäis sooje saiu mis tunduvad kui taevalik hommikusöök eesolevaks reisiks. Kas pole mitte mõnus!

Peatselt kui oleme Riiga jõudnud ning bussi pealt oma kodinatega maha tulnud ja rutates oma järgmisesse petusesse tormame,  karjub rõõmsalt Triin: „Tere Liis“. Olime sattunud meie armsa kursaõe otsa, kes ootas bussi Tallinna poole, et lõpetada nädalane reis oma Lääne-Euroopa sõprade juurest. Kas pole mitte maailm väike...sa võid kohata ikka tuttavaid ükskõik kus ja ükskõik millises toredas euroopa väikeses bussijaamas. See ei ole enam müüt, et igas sadamas ja bussijaamas võid kohata vähemalt ühte tuttavat eestlast: ).

Aga kirjutan lähemalt rõõmust mis meid peale Liisi ootas. Kui kell oli jõudnud aega mil meie järgnev buss oli ette jõudnud olid emotsioonid laes. Buss, mis nägi välja nagu tavaline Eurolinesi bussike ei valmistanud enam kahjuks nii palju rõõmu kui seda oli teinud meie esimene sõiduvahend.  Me pidime leppima nelja tunniseks reisiks ilma nahkistmeteta toolide ja kohvita. Aga see mind väga ei kõigutanudki, sest kohvi isu ei olnud ja une puudulikus oli jõudnud juba sinnamaale, et oleks võinud magada ka Pärnu Koidula pargi puidust pingil. Suuremat mure tegi aga bussijuht, kes tahtis saada minult 5€ kuna nägi ühe koti asemel kahte. Tegin pähe suured silmad ning mängisin lolli.....tegelikult ma seekord väga näitlema ei pidanudki.....ning bussijuht loobus minult selle raha kasserimise.  Kui olime õnnelikult jõudnud kaunasesse siis näitas kell juba 16:15 ning meil oli täpselt 0 minutit aega et teha busside vahetus ning oma teekonda Prahasse jätkata.

Ütlen teile ausalt et positiivseid emotsioone peale Kaunasse bussiga tutvumisel ei olnud. Kuid ärge muretsege et nad negatiivsetega oleks asendunud. Kohale oli jõudnud emotsioon suva ning mul on natuke ükskõik. Seekord ma 5€ maksmisest ei pääsenud ning läbi kõõksuva nuuksumise ja pisarate pidin ma bussijuhile selle raha välja käima. Aga see ei olnud veel midagi selle kõrval mis meid ees ootas. Tegemist oli bussiga mis oli täis igasuguseid karvaseid, vahvalt svipsi joonud leedu härraseid, edvistavaid mudilasi ning muid tšurkasid. Aga nendest kõige vahvam oli üks vanaproua kes oli teinud endale karnevali maskeeringu mis sisaldas siis punast huulevärvi, roheliseks värvitud silmalaugusid ning paiste joonud põskesid. Kuid see polnud kõik mida ta endas sisaldas. Talle meeldis reisi jooksul ära krõbistada oma 3kg kreeka pähkleid mida ta oma proteeside vahel üritas purustada ning mao poole teele saata...aga oodake.....kõige armsam oli aga see, et ta magas kahe tooli peal ning suunas üle vahekäigu minu poole oma mõnusalt paiste käidud jalakesed ning libises mulle üha lähemale ning lähemale ning.....siit juba tulevad mälestused mida ma ei taha meenutada.PS! See et tal kõik muu oli viletsa võitu siis kopsud olid tal võimsad...norskamist kuulsid peale minu ka bussi ülejäänud rahvas.

Kui me lõpuks ometi Prahasse olime jõudnud siis näitas kell vast veidi peale 10t. Me otsustasime mõneks ajaks  kohvritest loobuda ning liikuda Praha südalinna poole kus kiirelt süüa üks soe suutäis ja nautida kohvi millega pole tutvust teinud kõvasti üle 12 tunni. Mõeldud tehtud, kuid mitte sellisel näol mida oleks oodanud. Tundub et sai on siin popp teema ning sooja sööki serveerivat kohakest me ei leidnudki. Peale kergeid otsinguid leppisime kohaga kus pakuti igasuguseid vahvaid saiakesi millest oli ju hirmus isu seljatanud reisi jooksul tekkinnud. Leitud kohvikus lubasin endale 40 tsehhi krooni eest leivakese mis sisaldas siis hapukurki, sinki, rohelist lehekest väikse väljasurnud osaga ning võid mis oli mõnusalt suure tükiga ühte kohta jäetud...see oli väääga maitsev. Kõrvale jõin ma mingit Hot chocolate jooki mis maksis 50 tsehhi krooni, tegemist oli siis väga mõnusa sooja joogiga mis tundus 90% šokolaad ning 10% piim olevat,jäin väga rahule.

Kui ampsu seiklus seljataga oli siis liikusime tagasi bussikasse, kus me Triinuga pesime puhtaks hambad. Aleksandra selles seiklusest osa ei võtnud. Nimelt oli jõudnud ta seda teha vahetult enne Prahasse jõudmist statoili laadses peatuses. Kadestasin teda et ta oli suutnud seda seal korda saata sest tunne oli juba selleks ajaks üsna suurepärane.

Edasi ootas meid 2 tunni 45 minutiline tripike Prahast Brnosse kollase Student Agency bussiga, mis jättis mälestustesse meeldiva elamuse. Odava raha eest saime pehmete nahkistmetega sõiduvahendi kus jagati kõrvaklappe filmi ja raadio kuulamiseks ning igasuguseid erinevaid sooje jooke. Reis oli väga meeldiv. Kõige kihvtim oli minu kõrval istuv muhe vanahärra kes kandis halli põskhabet ning mõnusat kõhukest kuhu tõenäoliselt sai ka taldrikud panna et õhtusööki süüa või üks mõnus kaardilaud sellest luua. Ma arvan, et ma olin talle üks lahe pinginaaber, sest peatselt kui olin oma sooja kakao ära joonud, vajusin ma sügavasse unne, kus mu pea kõikus vahelduvalt tema õla ning külma kõva klaasi vahelt. Üles ärkasin ma aga selle peale et too muhe härra krabas mu käest tühja topsi et minu unekest veidi mugavamaks muuta. Suured tänud talle selle eest....oli tõesti mugavam ilma topsita magada.

Brnosse jõudsime veidi enne kolme ning meile oli vastu tulnud erasmustega tegelev Karel, kelle kohustuseks oli meie esimesed hetked Brnos meeldivaks muuta. Rõõmsameelne Karel juhatas meid läbi südalinna tramm nr x13 peale, mis viis meie ühika lähedusse. Trammipeatsusest oli vaja meil kõndida raskete kottidega veel ligikaudu 5 minutit et sellele üle 30 tunnisele põrgule üks punkt panna. Oh jumal... ja kohal me olimegi: ) Peatselt kui olime teada saanud oma tubade numbrid siis tabas meid veel üks „hea üllatus“. Me kõik oleme erinevates tubades ja mis kõige parem,me oleme ka erinevatel korrustel. Aleksandra paikneb teisel korrusel ruumis 220, mina kolmandal korrusel otse tema kohal ruumis 320 ning Triinul on olla au jumalale kõige lähemal, neljandal korrusel ruumis 430. Vahva, kas pole.

Kahjuks ei lõppenud meie päev ühikatubade kättesaamisega. Karel oli korraldanud ürituse linnas ühes imepisikeses veinikeldris tutvumise ka teiste erasmustega. Läksime sinna veidi vastumeelselt, sest olime ikkagi väga väsinud kuid tegelikult oli ju tore õhtu. Nimelt saime me tuttavaks kahe tüdrukuga(Ina ja Eliza), kes peaksid ka arhitektuuri meiega samal kursusel õppima ning veel kahe tüdruku (Anatolia ja Maya) ja ühe poisiga(M....vist oli Milen), kes õpivad midagi majanduse ja äriga seoses. Õhtu kujutas siis endast kohaliku värskelt pressitud viinamarja veini laadse joogi Burčak joomisega ning üksteisega tutvumisega ja nimede meelde jätmisega.

      Aga see polnud veel selleks päevaks kõik. Me, eestlased, otsustasime varem liikuma hakata et veel üks väike poeke üles otsida ja toiduvarusid täiendada järgnevaks päevaks. See ei sujunud aga kahjuks veatult. Esiteks olime veidi segaduses ning ei tahtnud kuidagi õiget teeotsa trammipeatusesse ülesse leida ning tegime 300 meetri asemel kolm kvartali ringi lähiümbruses ning oodatud poe asemel leidsime väikese kalli poekese, kust me soetasime endile pudeli veekest teepeale. Vahva seiklus oleks olnud kui seljataga poleks olnud 30 tunnist bussisõtu.

Aga kirjeldan ka veidi tubasid. Toad kõik on ühesuguse ülesehitusega ning sisaldavad nõuka aegseid mööblitükke. Toas on kaks voodit ning sama palju laudu ja  toole. Veel on üks tumba ning imeliku sorti väike lauake. Oma magamistuppa pääseb siis läbi eesruumi kuhu saab jätta jope ja jalanõud ning kappi saab toppida mida hing ihaldab. Kööki ning pesuruumi peab jagama kõrvaltoaga ning WC on igal toal oma. Aga WC ja pesuruum on siin väga vahva sest pesuruum asub kahe WC vahel ning on läbikäidava süsteemiga. Kui unustad uksi lukustada siis võib piinlike hetki tulla palju. Toanaabrit mul veel ei ole kuid kõrvaltoas asub üks Kasastanist pärit esimese kursuse 19 aastane tudeng, kes pursib inglise keelt veidi nigelalt kuid tundub üsna tore olevat. Tema toredust tõestab juba see, et lubab kasutada oma veekeetjat ning on salaja soetanud ka minu WC poolele paberit. Väga armas ja lahke temast. Aleksandra on meist veel ainuke kellel kedagi kõrvaltoas ega oma toas pesitsemas ei ole. Triin omab aga kõrvaltoas ning enda ruumis elaniku.

NB! Blogi lugemine ning selle õigsuse uskumine omal vastutusel!