1 September

Lõpuks hakkas pihta ka minu kooliaasta. Esmaspäeval, 20 septembril, sai osaletud esimeses sissejuhatavas loengus erasmustele, kus seletati ära mis õieti meiega toimuma hakkab. Esmalt tehti meile ülevaade koolist endast ning seejärel viidi kurssi selle aasta erasmuste õppekavaga. Learning packages jaotub siis järgnevaks kolmeks rühmaks: Architecture (AA) , Architecture + Urban Planning (AU) ja Architecture + Heritage (AH). Kuna mul on teatuid aineid kindlalt vaja võtta, et edasi järgmisele kursusele jõuda, siis saan kuuluda nii AA ja AU rühma ( rühm AA kõlab ju tegelikult täitsa funilt:)).

AA: Studio Free assignement, Contemporary architecture, Graphic Tehniques,                  Computer tehnologies, Landscape architecture, Structural calculations, Managment Basics                     

AU: Studio Free assignement, Contemporary architecture, Graphic Tehniques, Computer tehnologies, Development planning, Urbanism- territorial planning, Effective communication         

AH: Studio Free assignement, Contemporary architecture, Graphic Tehniques, Computer tehnologies, Management valorize, Conversion of building,Project Management                

                

Kui tähtsad jutud räägitud oli, siis sai väike tuurike ka koolimaja peal tehtud (tuur ise kestis kõigest natuke alla kahe tunni:)). Kool on üsna suur ja näeb väga muhe välja. Laed on võlvitud ning järgmistele korrustele viivad massiivsed trepid. Koridoride peal asuvad konsoolsed pingid ning kõikides WC-s on erinevad ulmelised kraanikausid. Arvan et siin koolis igav just ei hakka:)

Teisipäeval, 21 septembril, oli tunniplaanis ette nähtud kohtumine minu juhendaja Peter Pelcak-iga. Pelcak on juhendajaks nii minule kui ka Triinile, kuid Aleksandra on määratud Lubos Frantisaki käealla. Kahjuks ma Peteriga see teisipäev ei kohtunud, kuid juba järgmine nädal on võimalik mul temaga silmast silma vaadata. Loengut viisid läbi kaks tema assistenti: Misa Hybska ja Nicol Gale. Tegemist on siis kahe suurepärase tädiga, kes rääkisid meile Petri töödest, olemusest ja ootustest. Samuti viisid nad kurssi meid eesoleva ülesandega, mis meid see semester ees ootab.

Meile anti kolme projekti vahel valida, millega me see semester tegeleda saaksime. Valikutesse kuulus siis väikse villa loomine pändile (rockkpändile Swordfish trombone ja indi/elektroonik rühmale Hidi Lidi), kelle endiga on meil võimalus kolm korda kohtuda ning konsulteerida mida nad ootavad ja täpsemalt silmas peavad. Hetkel tundub see kõige põnevam, sest kohtuda saab reaalse kliendiga ning tegeleda akustikaga (hoonesse soovitakse ruumi muusika loomiseks). Teiseks võimaluseks oleks tegeleda ühiskondliku hoone kallal, mis asub mäenõlval vaatega kaunile lossile (tegemist oli vist Spilbergi lossiga, kuid pead ei anna). Viimaseks variandiks on valida suurema hoone loomine, mis ei ole mõeldud ainult elamiseks. Selle projekti juures tuleb kindlasti tegeleda siis parkimise, liikluse ja muude oluliste asjaoludega. Hetkel veel oma valikut ei julge lukustada, kuid olen 105 % kindel, et hakkan muusikutega tegelema. Elame näeme mis siis saama hakkab:)

Suhtumine õpilastesse on siin koolis hoopis midag muud, kui minu kaugel kodumaal. Kui Misa Hybska ja Nicol Gale meile sissejuhatava loengu tegid, tundsid nad väga huvi selle vastu, kes MEIE oleme. Juba esimesel tunnil hakkasid nad meie nimesid õppima. Nende jaoks oli ka meie nimede õigesti välja hääldamine väga oluline. Suurt huvi tundsid nad ka meie, kui isiksuste vastu. Soovitati jääda iseendaks ning tunda vabalt ja mugavalt meie uues tööseltskonnas. Kahe nädala  pärast peame meisterdama ka väikese Powerpoint esitluse, et teha ülevaade oma töödest, ülikoolist kus õpime ning lühike kodulinna ja riigi arhitektuurne ülevaade. Jään ootama oma esinemist, te kõik teate ju, et mulle meeldib inimesi täis ruumis esineda:)

PS! Kui keegi teab mõnda head sünonüümi sõnale huvi, võib märku anda:)

Aga kes see Peter Pelcak siis tegelikult õieti on.... Misa Hybska ja Nicol Gale hoiatasid meid, et tegemist on üsna konservatiivse härraga, kes ütleb otse ja ausalt. Ennustan palju pisaraid selleks semestriks:), kuid lõpuks ometi ütleb keegi ka otse. Tema konsultatsioonile ei tasu minna ilma, et oleksid ette valmistamata ja teadmatusega, miks midagi nii olen loonud oma majakese juures. Kõigel on seletus ja miski pole lihtsalt ilma põhjuseta selles kohas kus ta parasjagu asub.

Peter Pelċăk

1963- Born in Brno

1986-Diploma of the Faculty of Architecture TU Brno

1986 - 1990-Stavoprojekt Brno Atelier Victor Rudiš

1990 – 1991- Prof. Architectural firm.  Wilhelm Holzbauer, Vienna

1992 - 2007-shared an office with Peter Hrůša Architects & Pelčák Hrusa, Atelier Brno

2007 - present-Head of the Institute design ÚN 3 FA VUT Brno

2008-Professor FA VUT Brno2008-Pelčák architectural firm and Partner Architects

Tööd hakkame tegema stuudiotes ning kaks korda nädalas. Üks loeng on Petriga kohtumiseks ning teine loeng assistentiga konsulteerimiseks. Nii oleks mul kui kolm juhendajat, sest assistentiga loengus hakkame läbi viima korrektuure kohtades, mis Petrile silma jäid või lihtsalt pole hää lahendus. Stuudioruum on siin üsna avar ja rohke loomuliku valgusega. Igal õpilasel on oma suur töölaud ning ruumi jätkub tegutseda korraga nii arvuti kui sketchidega. Ruumi jagame tsehhi õpilastega, kes samuti Peteri käe all arenevad. Muideks siin on kombeks, et igal õppejõul on kindel klassiruum, kus ainult nende õpilased käivad. Ja mis kõige lahedam, kõigile õpilastele jagati klassiruumi võti:)

Toredatest tädidest, Misa ja Nicol, veel nii palju, et reedel võtavad nad meie rühma oma tiiva alla ja me läheme vaatama tulevaste objektide asukohti. Ja kui meil peaks soov tekkima Brno linnapeal midagi koos uurida on nad valmis meile kiidiks tulema. Tegelikult võime nende juurde minna iga oma murega ja endast välja nutta ka viimsegi kui pisara:).

Mainiksin igaks juhuks ära  kuidas näeb välja lõbusõit ühikast kooli. Kõigepealt läheb kell käima siis, kui oled lukku keeranud oma ühika ukse ja hakkad liikuma trammi peatuse poole. Trammi peatusesse jõudes on kell jõudnud tiksuda 7- 8 minutit, kui teekond on läbitud keskmiselt mõõduka kiirusega. Trammiga saab loksuda oma 15- 20 minutit Českasse ning sealt edasi ootab 3-5 minutiline jalutuskäik järgmisesse trammi peatusesse. Järgneb 10- 15 minutiline sõit Poriċi peatusesse, kust omal jalal tuleb koolini kõndida 3 minutit. Siiani on kooli minemiseks läinud 45, 40 või 50 minutit, ehk siis keskmislt 45 minutikest:)

Saba rõngasse!:)

Welcome Weekendi lõpp....

 

Läbi on saanud mõnus erasmuste nädal ning emotsioone on vahepeal nii palju kogunenud, et ei teagi kust otsast neid maha laadima hakata. Ma olen kogu aeg mõelnud, jah teinud seda piinarikast tegevust, et kõik vajaminev on kohalikust mälukettast lahkunud ja ülejäänud mitte vajaminev talletunud. Aga eks ma siis üritan endast parima anda ja järgnevate ridade jooksul kõik endast välja kirjutada:). Hääd lugemist!

Kromeriz

Laupäeval, 18 septembril, toimus meil väljasõit Kromeriz-i, mis kujutab endast siis ühte mitmeis kaunist linnast Tsehhi Vabariigis. Ta asub Brnost  tunnikese bussisõidu kaugusel ning ei jää mitte millegi poolest Brnost alla. Täpsemalt asub ta siis Zlini piirkonnas Marova jõekaldal ( ma tõesti ei tea kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku). Seal elab ligikaudu 30 000 elanikku ning hõlmab enda alla 50.98 km².

Meie külastasime Kromeriz-s kahte kohta. Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Kvetna zahradat- "the Orchard of Delights", mis oli siis üks hiiglaslik lilleaed. Täpsemalt on tegemist kahe Itaalia arhitekti Filibert Luchese ja Giovanni Pietro Tencalla ühisloominguga. Seal on 244 meetrit pikk galerii iidsete jumalate ning teiste müütiliste ja ajalooliste isikute skulptuuridega. Geomeetriliselt aija keskmes asub Rotunda (ümmargune hoone), mille kaunistused/ ornamendid sümboliseerivad vee elemente ning samuti ka skulptorite, fresko tegijate ning kunstnike au. Lilleaed on kasutuses näituste, konsertite ja tähtpäevade tarbeks ning muidugi ka elanikele ja turistidele jalutamiseks. Meie saime seal ringi tuiata oma poolteist tunnikest ning arvan, et nägime ära kõik mida näha oli võimalik.

Järgmiseks sihtpuktiks oli Archbishop's kelder ja loss. Esmalt sai tiir teha lossis ja ära käija ka torni tipus, kus avanes suurepärane vaade tervele linnale. Alla tulles jalad küll värisesid all, kuid see ei olnud takistuseks jõuda järgmisesse sihtpunkti- veinikeldrisse. Seal tehti meile huvitav tuur, kus siis tutvustati lähemalt veini tegemise põhitõdesid ning näidati lausa iidseid veinitünne.  Neist kõige suurem, mis mahutab 19 000 liitrit veini, on pärit aastast 1805. Kelder ise asutati 1110 aastal ning asub 6,5 meetri sügavusel. Ruumala on 1030 m² ning on jaotatud kaheks: ülemiseks ja alumiseks keldriks. Temperatuur keldris peaks aasta läbi olema 9°C kuni  11°C. Seina katab hallitus, see peabki seal olema, mis on käärimisprotsessile oluline faktor. Aga mis kõige tähtsam, linn ja sealne veini traditsioon sai alguse tänu Olomouc peapiiskop John II-le.

Archbishop-i tuur lõppes aga seal samas keldris olevas ühes päris kenas võlvidega ruumis, kuhu oli kaetud laud erinevate sinkide, juustude ja saiaga. Nimelt oli meile lõunaks korraldatud mitte erinevate juustu- ja vorstisortide proovimine, vaid veinide tegusteerimine.  Pakuti meile juua siis kolme sorti valget veini ning ühte punast. Alustasime tühjade kõhtude peale veinide proovimist ning sinna vahele üritasime ka mõne singi ja juustu põske pista. Esimeseks mürgiks oli kuiv valge, järgmisena poolmagus ja üsna hea valge, kolmandks mitte väga meeldiv kuiv valge ning neljandaks absoluutselt mitte peale minev kuiv punane vein. Kui me ei olnud õnnelikud lõunale minnes, siis küll aga sealt ära tulles:) Tegelikult oli asi purjakile jäämisest üsna kaugel, sest miniatuursesse klaasi valati oma 1 cm jagu veini ning saia sai enne veini tulekut juba nii palju makku aetud, et vein kohtus mao seintega oma tund aega hiljem.

Peale veiniga tutvumist oli meil võimalus veelkord poolteist tundi sisustada omal käel seiklemisega. Selle aja veetsime seal samas lossi taga asuvas pargikeses, mis nägi üsna eksootiline välja. Oma rännaku peal kohtusime paabulindudega, oravatega, sookollidega, kudrutava vanapaariga, naljakate tuvide ja kanadega ning paavianitega. Ütleks, et igav ei hakanud.

Kui käigud Kromeriz-s tehtud sai, võtsime reisi tagasi Brno-sse. Teekonna jooksul suurem osa bussirahvast magas ning seda tegin ka minagi, sest vara alustatud päev oli röövinud minust kogu energia. Kui hää uni oli seljataha jäetud, liikusime kohalikku restoran- baari taolisesse söögikohta, kus osa saada rahvuslikust tsehhi toidust. Esimesena serveeriti suppi- leeme taoline sigadus, mis kahjuks lõpetas enam jaolt minu süles. Aga ega see supp väga maitsev ei olnudki ning seega ei olnud supist sama palju kahju kui pükstest. Teisena ilmus meie lauale pardike koos hapukapsa ja kartuliga. Sõin siis esimest korda parti ja olen üsna rahul saadud kogmusega. Kolmandaks ehk siis magustoiduks oli struudel, mis Aleksandrale väga meeldis. Osa sai ta nii minu kui ka Triini struudlist. Ega ma ei oleksi seda endale kõhtu suutnud suruda, sest praeke oli üsna suur ja ruumi magustodule ei oleks olnud:).

Küll aga ei olnud õhtusöök päeva punktiks. See sama restoraan-baar tegi väikese transformingu ning pani käima klubi muusika, mis õhtu tunduvalt vabamaks ja elavaks muutis. Rahvas sai tantsu lüüa ja kohaliku märjukest kuni hommikuni nautida. Nüüd sain näha milline see erasmuse seltskond tegelikult võimeliseks on. Nagu öeldakse... Issanda loomaaed on kirju:)

PS! Meil vedas ilmaga niivõrd palju, et saime nautida sooja päikselist sügisilma:)

City Rally

Püramiid

Pühapäeval, 19 septembril, sai osa võetud sellisest toredast mängust nagu City Ralli. Välja kukkus see üsna tore ning naerda sai palju. Linnaralli kujutas siis endast erasmustele mõeldud mängu, mille abil nad saavad tutvuda linna ja tema ajalooga. Kahjuks polnud see aga meile liiga lihtsaks tehtud. Erasmused jaotati vähemalt kaheksasse rühma ning endaga said nad kaasa ühe asjasse pühendatu, kes annab meile igas punktis ülesande mida täita ning mida täites end teiste ees tobedaks teha. Läbimispunkte oli siis 13 ja ennast mingil määral teiste ees häbistada samuti 13 korda. Tegelikult polnud ju hullu midagi nendel ülesanetel, kuid kui sa pead viis esimest ise läbiviima, et rahvas üles sulaks ja asjaga kaasa läheks, siis polnud see just kõige meeldivam kogemus. Aga mis ma siin ikka kurjustan, seltskond oli sellest hoolimata et nad algul kaasa ei läinud tore ning asjad seid tehtud.

Brnod kujutamas

Seletan siis veidi ka mõnest põnevamast ülesandest, mis tehtud sai. Esimesena pidime valmis meisterdama püramiidi. Kuna meid oli täpselt kümme, siis sellega probleeme ei tekkinud. Teiseks ülesandeks oli seletada sõnu, ilma et avaksid suu. Saime harjutada oma miimika oskusi. Muideks sain seletada sõna cornflakes ja  ise arvasin ära good night kiss and wallet. Olen täitsa uhke enda üle:). Veel saime tänaval lastele komme jagada, kesklinnas põhiväljakul tsehhi keeles kanditeerimiskõne lugeda, neljakesi body twisterit mängida (lonkasin peale seda mängu oma 10 min), Brno nime oma kehadega kujutada, väljamõelda uus loom (nt. Foxbit- jänes ja rebane samal ajal, kellel on mõlema looma head omadused) ja teha veel muid toredaid ülesandeid. Neid ülesandeid täites saime läbi käija tähtsamad hooned Brnos ning kuulata paljude vahvate hoonete ajalugu. Kõik see mahtus oma 5-6 tunni sisse ning kui lõpuks koju jõutud, sai mõnus tudu kuni hommikuni tehtud.

Rugby

Looking for coins

Tandem sky dive

Declathon- high jump

Seitsme maa ja mere taga

Brno on  370, 000  Tšehhi elanikuga linn, mis on suuruselt teine linn  Tšehhi Vabariigis. Tšehhis peaks olema üle 72 ülikooli ning enamus neist asub  Brnos. Muide Brno on väga armas linnake, kus asub palju rohelist ning vahvate lehtedega puid (ma lihtsalt armastan siinseid puid:)). Kui kõndida vanalinnas siis näeb enda ümber midagi kirjeldamatut. Vanemad ja uuemad majad on omavahel harmooniliselt üksteise vahel paiknemas nii, et ükski ei kerki esiplaanile ega muuda teist enda kõrval naeruväärseks. Vanematel ehitistel on palju ornamente ja muid detaile, mis lausa minutiteks tähelepanu röövivad. Kui ennast ära unustad ning ennast ümbritsevat ilu uurima jääd siis võid lõpetada trammi all, mis liigub lausa läbi südalinna, või lõpetad mõne kohaliku jalatsi otsas, mis mõne hetkega võib su nina alla sattuda. Kui ma kunagi jõuan aega ja oskuseni, mil ma olen suuteline kõike seda kirjeldama mida ma näen, siis leiate kindalsti selle kohta materjali minu blogis.

        Ühikas, Pod Palackého vrchem, leidub väga palju vahvaid kohalike ning erasmuseid, kes sulle rõõmsalt vastu jalutavad ning sõbralike naeratusi ja tervitusi jagavad. Enamus ajast lõppevad tervitused väikese vestlusega, kus mõlemad osapooled pursivad segases inglise ning oma kodumaises keeles ning üritavad sõnadesse panna  mida nad õieti siia tegema on tulnud. Mõni kiirem jagab lahkelt ka oma toanumbrit, küsib telefoni numbrit (muideks mind saate varsti kätte ka teiselt numbrilt mida üritan teiega jagada mõnes hilisemas postituses), kutsub välja või on lihtsalt tüütult armas.

Pod Palackého vrchem asub kesklinnast trammiga sõites 15 minuti kaugusel ning jääb Brno äärelinna, kust avaneb suurepärane vaade mäekestele ja orgudele. Ümberringi on mõnus rohelus ning vaikne olemine. Kui ühikasse tulemiseks valida trantspordiks tramm, siis peab veel jalksi seiklema ligi 5 minutit,  et oma ühikaga kohtuda. See seiklus on aga üsna naljakas, sest ühikani viib unikiviga sillutatud teeke, mis on kaetud mõnusate nälkjatega. Need limased olevused on aga vahvalt suured ja näevad üsna rõvedad välja. Tavaliselt kuuleb selle teekonna peal mõnusaid kiljatusi ja näeb naljakaid liiklemistrajektoore, sest kõik üritavad nendest võimalikult suure kaarega mööduda.

Üliõpilaselamust veel nii palju, et olen hetkel veel ainuke elanik oma toas. Pinget jätkub aga veel  kuni oktoobri lõpuni, sest siis pidid saabuma viimased asunikud. Üritasime lepinguid sõlmides küll üksteisele lähemale ennast rääkida, kuid tädike oli tõenäoliselt erasmustest juba nii tüdinenud, et saime vastuseks karmi EI.

Koolimaja ja ühika ümbruses saab ilma vaevata hakkama inglise keeles (välja arvatud administraatorid, kes vaevaliselt saavad aru vene keelestki), kuid mida kesklinnale lähemale seda nukramaks muutub olukord. Siinsed vanemad inimesed ei räägi inglise keelet ega üritagi sind mõista. Näiteks juhtub tihti nii, et kui üritad toidupoes toote hinda leida siis sellega võidki omapead tegelema jääda- ingliskeelse pöördumise peale nad jookssevad minema või raputavad pead nii, et kasvõi prillid eest lendavad. Mõned üksikud korrad on õnnestunud leida persoon, kes saab veidi aru ka vene keelest. See teeb meele aga ainult rõõmsaks, sest nüüd saab inglise keele kõrvalt ka veidi vene keelt harjutada.  Aga jah...ma tean, et on uskumatu, et ma siin vene keeles rääkida üritan. Muideks, tunnen esimest korda, et vene keele tunditest on kasu olnud ning mul on õnnestunud midagi nende seitsme aasta jooksul ära talletada.

Pühapäeval, 12 septembril, toimus esimene infoloeng erasmustele. Ma arvan, et 800st erasmusest oli kohal kuskil 60- 100 kanti. Mulle piisas juba nendestki ning seega ülejäänud 700st puudust ei tundnud. Loeng ise kujutas endast pisikest kokkuvõtet sellest, mis meid ees ootamas on ja millised on meie võimalused siinset aega lõbusamaks muuta. Üritusi ja sündmusi jätkus ikka et pea igasse nädalasse. Esimene neist peaks toimuma kolmapäeval,15 septembril, kus meid ees ootavad seiklused klubis kesklinnas. See peaks siis olema midagi klubi ja baari taolist, kus erasmustel meeldib endast hea esmamulje luua. Jään huviga ootama:)

Esmaspäeval algas tšehhi keele kiirõpe kus sai mõnusalt susistatud. Päris naljakas oli:) Tšehhi keel sarnaneb siis veidi vene keelega, ning nendel kahel keelel on isegi päris palju sarnaseid sõnu, mis kannavad ühesugust tähendust. See teeb asja kõvasti lihtsamaks, sest sõnad jäävad jube hästi meelde. Sisetunde järgi ütleks, et kui siit tagasi tulen, oskan tsehhi keelt rohkem kui seitse aastat õpitud vene keelt. Loodame siis parimat, et üks keeltestki selgem oleks.

Keelerühm ise on mõnusalt pisike ja koosneb kümnest hingest. Eestlased- mina, Aleksandra, Triin; soomlased- Mati, Kirsi, Anni; sakslane: Andi (tüüp kellel on nii muhe naer, et peale tema naermist naerab terve seltskond) ning inglased: Shean, Jack ja Jamie. Rühm on sattunud üsna tore ning nalja ikka nendega saab. Õppejõud on ka üsna vahva, kuid kuni sinnamaale kui hakkab meile tsehhi keelt tsehhi keeles õpetama. Nimelt pole tal inglise keel nii pädev ja paljudele asjadele täpset inglise keelset tõlget ka ei leidu.

Aga keelest endast. Tšehhi keel (čeština) on üks lääneslaavi keeltest. Seda räägib emakeelena umbes 12 miljonit inimest peamiselt Tšehhis. Tšehhi keel on väga lähedane slovakia keelele ja minule isiklikult meenutab ta kõige rohkem vene keelt. Enamik täiskasvanud tšehhe ja slovakke saavad teineteise keelest raskusteta aru. Tšehhi keelt räägitakse järgnevates riikides: Austria, Horvaatia, Slovakkia, Serbia ning Tšehhi vabariigis.

Kui oled lõppu jõudnud siis eeldan, et ei kiskunud väga igavaks ära:)

.......keegi hoiab rumalaid ja joodikuid eks?

Laupäeval, 11 septembril, sai uni lõpetatud veidi peale kella kümmet, et üheteistkümneks jõuda ühika ette ning Triinu ja Aleksandraga minna interneti otsingule. Lootsime selle isu rahuldada ühika läheduses olevas kohvikus, kuid see asutus otsustas kinni olla. Nii ei jäänud meil muud üle kui võtta seiklus ette linna ning otsida üks muhe koht kus end maha parkida ning juua tassike kohvi ja saada kontakti internetiga. 

Kui olime linna jõudnud ja suu ammuli mööda südalinna ringi seigelnud, leidsime juhuslikult ülesse tagaigatsetud suurkaupluse Tesco, mida olime esimesel päeval ekseldes otsinud. Samas majas Tescoga asus ka üks vahva kohvik, kus me saime WiFi-t kasutada ning oma armsale perele esimestest muljetest ülevaadet teha. Peale kohvikut suundusime aga kohe Tescosse, et soetada endale vajaminevaid vahendeid, et siin ikka viis kuud omadega toime tulla. Šoplemine võttis meil julmalt üle kolme tunni aega, sest pood koosnes kolmest korrusest, kus siis söögitarbed, kodukeemia/ elektroonika/ muu olme staff ja riided paiknesid erinevatel korrustel. Õnneks ei külastanud me korrust kus paiknesid riided......muidu me oleks seal hommikuni ringi kolanud. Poodi sai jäetud suur summa raha, kuid õnnelikud ei olnud mitte nemad vaid ka meiegi, sest saime koju tassida laptopide hulgas ka hunniku raskeid kotte.....rõõm oli kirjeldamatu:)

 Aga ega me arhitektid suhkrust tegelased pole. Rasked kotid ei ole meile kunagi takistuseks. Seega ei suutnud me vastu panna Brno kaunile arhitektuurile ja linnaelule ning  otsustasime kohe poest väljudes tormata tramm 13le et linnaga tutvuda. Trammist nägime ülevaatlikult äärelinnaelu ja jõudsime järeldusele, et peale kauni roheluse ja mõne üksiku hoone ei olnud enam midagi uurida ning hakkasime uudisimulikult ootama kodupeatust mis oleks pidanud varsti tulema........peatus ei tulnud küll kohe, kuid ärge muretsega sest ühikasse jõudsime me tervelt ning seiklusrikkalt 3 tundi peale avastamist, et tramm nr 13 oli üks väike miinus. Nimelt oli nr 13 eest ära jäänud x, ehk trammi nimeks oleks pidanud olema nr x13 mis oleks suunaga meie ühika poole. Kohe kui viga avastatud hüppasime trammist maha ning võtsime uuesti suuna kesklinna suunas, et kohad sisse võtta tramm nr x13-s mis peatub linnaosas kus asub ka  meie ühikas. Ma arvan, et nüüd võin ma ametlikult liituda klubiga „Kohuke ja kaks blondiini“ :)

Kõige parem ja magusam osa peale Tesco seiklusi oli aga see, et saime külmkapi täita hää ja paremaga ning süüa üks esimene korralik õhtusöök peale 30 h bussisõitu. Meisterdasime makarone hakklihaga, mis kadus kui võluväel. Toit sai meisterdatud teisel korrusel, Aleksandra korrusel, kus hakkame hoidma kõiki oma söögikraami ning veetma ühiseid lõuna- ja õhtusööke, sest võtsime vastu otsuse koos süüa teha ning ühiseid söögikraami arveid jagada. Aga ega ma enda naabrit väga rahule ei kavatse jätta. Nimelt soetasin ma oma poksi külmkappi piimapudeli, seltsi naabri juustu ja vorstile, et endale aeg-ajalt kohvi meisterdada. Ma loodan, et minu korruse külmkapp peab sellisele massiivsele toiduhorditele vastu:)

Peale esimest öhtusööki oli ees ootams teine ööke üllatavalt mugavas voodis. Selga tõmbasin jälle valge- roosa triibulise riietuse ning enne, kui teki peale tõmbasin krabasin kaissu valge pehme mängulooma ning magasin mõnusalt hommikuni, ilma et oleksin kuulnud kolisevaid radiaatoreid, mis mind kolm korda öö jooksul ülesse ajasid.

PS! Tunnen et olen suutnud oma kirjatehnikat parandada kuid sõbralikke vihjed ootan ikka esimeses postituses kajastatud aadressile......jõudu ja jaksu meile kõigile:) 

Algus...

Terekest!......või siis õigemini Tsauki!

On  11 September ja kell on jõudnud liikuda 23:48-ni. Ma olen puhtaks pesnud oma kikud ning selga pannud oma roosa-valge triibulise ööriietuse ning olen valinud aja olevat sobiv oma esimeseks blogi sissekandeks. Kõigepealt tahaksin hoiatada ortograafia huvilisi sest järgnevad read võivad sisaldada keelevääratusi ning muid toredaid sõnu mis on pärit „Kärdi leksikonist“. Nii nagu on Tanel oma blogis (tanelkangudemaal.blogspot.com) leidnud sõpru kes aitavad tal õigekirja vigu ära parandada siis võite teha teiegi seda ja keelevääratustest teda anda aadressile muljumalastsuva@hot.ee.

Seikluse algus ehk 9 september...

 

Teekond Brnosse algas 9ndal septembril kella 7st kus me(mina Kärt, Aleksandra ja Triin) Tallinnas istusime Eurolines Lux Ekspress bussi ning alustasime teekonda Riia poole.  Kuna me otsustasime Brnosse jõuda busside võlujõul ja liiga lihtne varjant reisida lennukitega kõrvale heita, siis leian käesoleva hetkeni et tegime hea valiku. Nimelt reis Prahani oli nagu unenäos...kuni Riiani istusime pehmetel nahkistmetel bussi tagaotsas lugedes lehti ning juues kohvi. Ning mis veel parem,  Pärnus ootab meid peatus kus mind on ära saatma tulnud ema kellel on kaasas kotitäis sooje saiu mis tunduvad kui taevalik hommikusöök eesolevaks reisiks. Kas pole mitte mõnus!

Peatselt kui oleme Riiga jõudnud ning bussi pealt oma kodinatega maha tulnud ja rutates oma järgmisesse petusesse tormame,  karjub rõõmsalt Triin: „Tere Liis“. Olime sattunud meie armsa kursaõe otsa, kes ootas bussi Tallinna poole, et lõpetada nädalane reis oma Lääne-Euroopa sõprade juurest. Kas pole mitte maailm väike...sa võid kohata ikka tuttavaid ükskõik kus ja ükskõik millises toredas euroopa väikeses bussijaamas. See ei ole enam müüt, et igas sadamas ja bussijaamas võid kohata vähemalt ühte tuttavat eestlast: ).

Aga kirjutan lähemalt rõõmust mis meid peale Liisi ootas. Kui kell oli jõudnud aega mil meie järgnev buss oli ette jõudnud olid emotsioonid laes. Buss, mis nägi välja nagu tavaline Eurolinesi bussike ei valmistanud enam kahjuks nii palju rõõmu kui seda oli teinud meie esimene sõiduvahend.  Me pidime leppima nelja tunniseks reisiks ilma nahkistmeteta toolide ja kohvita. Aga see mind väga ei kõigutanudki, sest kohvi isu ei olnud ja une puudulikus oli jõudnud juba sinnamaale, et oleks võinud magada ka Pärnu Koidula pargi puidust pingil. Suuremat mure tegi aga bussijuht, kes tahtis saada minult 5€ kuna nägi ühe koti asemel kahte. Tegin pähe suured silmad ning mängisin lolli.....tegelikult ma seekord väga näitlema ei pidanudki.....ning bussijuht loobus minult selle raha kasserimise.  Kui olime õnnelikult jõudnud kaunasesse siis näitas kell juba 16:15 ning meil oli täpselt 0 minutit aega et teha busside vahetus ning oma teekonda Prahasse jätkata.

Ütlen teile ausalt et positiivseid emotsioone peale Kaunasse bussiga tutvumisel ei olnud. Kuid ärge muretsege et nad negatiivsetega oleks asendunud. Kohale oli jõudnud emotsioon suva ning mul on natuke ükskõik. Seekord ma 5€ maksmisest ei pääsenud ning läbi kõõksuva nuuksumise ja pisarate pidin ma bussijuhile selle raha välja käima. Aga see ei olnud veel midagi selle kõrval mis meid ees ootas. Tegemist oli bussiga mis oli täis igasuguseid karvaseid, vahvalt svipsi joonud leedu härraseid, edvistavaid mudilasi ning muid tšurkasid. Aga nendest kõige vahvam oli üks vanaproua kes oli teinud endale karnevali maskeeringu mis sisaldas siis punast huulevärvi, roheliseks värvitud silmalaugusid ning paiste joonud põskesid. Kuid see polnud kõik mida ta endas sisaldas. Talle meeldis reisi jooksul ära krõbistada oma 3kg kreeka pähkleid mida ta oma proteeside vahel üritas purustada ning mao poole teele saata...aga oodake.....kõige armsam oli aga see, et ta magas kahe tooli peal ning suunas üle vahekäigu minu poole oma mõnusalt paiste käidud jalakesed ning libises mulle üha lähemale ning lähemale ning.....siit juba tulevad mälestused mida ma ei taha meenutada.PS! See et tal kõik muu oli viletsa võitu siis kopsud olid tal võimsad...norskamist kuulsid peale minu ka bussi ülejäänud rahvas.

Kui me lõpuks ometi Prahasse olime jõudnud siis näitas kell vast veidi peale 10t. Me otsustasime mõneks ajaks  kohvritest loobuda ning liikuda Praha südalinna poole kus kiirelt süüa üks soe suutäis ja nautida kohvi millega pole tutvust teinud kõvasti üle 12 tunni. Mõeldud tehtud, kuid mitte sellisel näol mida oleks oodanud. Tundub et sai on siin popp teema ning sooja sööki serveerivat kohakest me ei leidnudki. Peale kergeid otsinguid leppisime kohaga kus pakuti igasuguseid vahvaid saiakesi millest oli ju hirmus isu seljatanud reisi jooksul tekkinnud. Leitud kohvikus lubasin endale 40 tsehhi krooni eest leivakese mis sisaldas siis hapukurki, sinki, rohelist lehekest väikse väljasurnud osaga ning võid mis oli mõnusalt suure tükiga ühte kohta jäetud...see oli väääga maitsev. Kõrvale jõin ma mingit Hot chocolate jooki mis maksis 50 tsehhi krooni, tegemist oli siis väga mõnusa sooja joogiga mis tundus 90% šokolaad ning 10% piim olevat,jäin väga rahule.

Kui ampsu seiklus seljataga oli siis liikusime tagasi bussikasse, kus me Triinuga pesime puhtaks hambad. Aleksandra selles seiklusest osa ei võtnud. Nimelt oli jõudnud ta seda teha vahetult enne Prahasse jõudmist statoili laadses peatuses. Kadestasin teda et ta oli suutnud seda seal korda saata sest tunne oli juba selleks ajaks üsna suurepärane.

Edasi ootas meid 2 tunni 45 minutiline tripike Prahast Brnosse kollase Student Agency bussiga, mis jättis mälestustesse meeldiva elamuse. Odava raha eest saime pehmete nahkistmetega sõiduvahendi kus jagati kõrvaklappe filmi ja raadio kuulamiseks ning igasuguseid erinevaid sooje jooke. Reis oli väga meeldiv. Kõige kihvtim oli minu kõrval istuv muhe vanahärra kes kandis halli põskhabet ning mõnusat kõhukest kuhu tõenäoliselt sai ka taldrikud panna et õhtusööki süüa või üks mõnus kaardilaud sellest luua. Ma arvan, et ma olin talle üks lahe pinginaaber, sest peatselt kui olin oma sooja kakao ära joonud, vajusin ma sügavasse unne, kus mu pea kõikus vahelduvalt tema õla ning külma kõva klaasi vahelt. Üles ärkasin ma aga selle peale et too muhe härra krabas mu käest tühja topsi et minu unekest veidi mugavamaks muuta. Suured tänud talle selle eest....oli tõesti mugavam ilma topsita magada.

Brnosse jõudsime veidi enne kolme ning meile oli vastu tulnud erasmustega tegelev Karel, kelle kohustuseks oli meie esimesed hetked Brnos meeldivaks muuta. Rõõmsameelne Karel juhatas meid läbi südalinna tramm nr x13 peale, mis viis meie ühika lähedusse. Trammipeatsusest oli vaja meil kõndida raskete kottidega veel ligikaudu 5 minutit et sellele üle 30 tunnisele põrgule üks punkt panna. Oh jumal... ja kohal me olimegi: ) Peatselt kui olime teada saanud oma tubade numbrid siis tabas meid veel üks „hea üllatus“. Me kõik oleme erinevates tubades ja mis kõige parem,me oleme ka erinevatel korrustel. Aleksandra paikneb teisel korrusel ruumis 220, mina kolmandal korrusel otse tema kohal ruumis 320 ning Triinul on olla au jumalale kõige lähemal, neljandal korrusel ruumis 430. Vahva, kas pole.

Kahjuks ei lõppenud meie päev ühikatubade kättesaamisega. Karel oli korraldanud ürituse linnas ühes imepisikeses veinikeldris tutvumise ka teiste erasmustega. Läksime sinna veidi vastumeelselt, sest olime ikkagi väga väsinud kuid tegelikult oli ju tore õhtu. Nimelt saime me tuttavaks kahe tüdrukuga(Ina ja Eliza), kes peaksid ka arhitektuuri meiega samal kursusel õppima ning veel kahe tüdruku (Anatolia ja Maya) ja ühe poisiga(M....vist oli Milen), kes õpivad midagi majanduse ja äriga seoses. Õhtu kujutas siis endast kohaliku värskelt pressitud viinamarja veini laadse joogi Burčak joomisega ning üksteisega tutvumisega ja nimede meelde jätmisega.

      Aga see polnud veel selleks päevaks kõik. Me, eestlased, otsustasime varem liikuma hakata et veel üks väike poeke üles otsida ja toiduvarusid täiendada järgnevaks päevaks. See ei sujunud aga kahjuks veatult. Esiteks olime veidi segaduses ning ei tahtnud kuidagi õiget teeotsa trammipeatusesse ülesse leida ning tegime 300 meetri asemel kolm kvartali ringi lähiümbruses ning oodatud poe asemel leidsime väikese kalli poekese, kust me soetasime endile pudeli veekest teepeale. Vahva seiklus oleks olnud kui seljataga poleks olnud 30 tunnist bussisõtu.

Aga kirjeldan ka veidi tubasid. Toad kõik on ühesuguse ülesehitusega ning sisaldavad nõuka aegseid mööblitükke. Toas on kaks voodit ning sama palju laudu ja  toole. Veel on üks tumba ning imeliku sorti väike lauake. Oma magamistuppa pääseb siis läbi eesruumi kuhu saab jätta jope ja jalanõud ning kappi saab toppida mida hing ihaldab. Kööki ning pesuruumi peab jagama kõrvaltoaga ning WC on igal toal oma. Aga WC ja pesuruum on siin väga vahva sest pesuruum asub kahe WC vahel ning on läbikäidava süsteemiga. Kui unustad uksi lukustada siis võib piinlike hetki tulla palju. Toanaabrit mul veel ei ole kuid kõrvaltoas asub üks Kasastanist pärit esimese kursuse 19 aastane tudeng, kes pursib inglise keelt veidi nigelalt kuid tundub üsna tore olevat. Tema toredust tõestab juba see, et lubab kasutada oma veekeetjat ning on salaja soetanud ka minu WC poolele paberit. Väga armas ja lahke temast. Aleksandra on meist veel ainuke kellel kedagi kõrvaltoas ega oma toas pesitsemas ei ole. Triin omab aga kõrvaltoas ning enda ruumis elaniku.

NB! Blogi lugemine ning selle õigsuse uskumine omal vastutusel!