.......keegi hoiab rumalaid ja joodikuid eks?

Laupäeval, 11 septembril, sai uni lõpetatud veidi peale kella kümmet, et üheteistkümneks jõuda ühika ette ning Triinu ja Aleksandraga minna interneti otsingule. Lootsime selle isu rahuldada ühika läheduses olevas kohvikus, kuid see asutus otsustas kinni olla. Nii ei jäänud meil muud üle kui võtta seiklus ette linna ning otsida üks muhe koht kus end maha parkida ning juua tassike kohvi ja saada kontakti internetiga. 

Kui olime linna jõudnud ja suu ammuli mööda südalinna ringi seigelnud, leidsime juhuslikult ülesse tagaigatsetud suurkaupluse Tesco, mida olime esimesel päeval ekseldes otsinud. Samas majas Tescoga asus ka üks vahva kohvik, kus me saime WiFi-t kasutada ning oma armsale perele esimestest muljetest ülevaadet teha. Peale kohvikut suundusime aga kohe Tescosse, et soetada endale vajaminevaid vahendeid, et siin ikka viis kuud omadega toime tulla. Šoplemine võttis meil julmalt üle kolme tunni aega, sest pood koosnes kolmest korrusest, kus siis söögitarbed, kodukeemia/ elektroonika/ muu olme staff ja riided paiknesid erinevatel korrustel. Õnneks ei külastanud me korrust kus paiknesid riided......muidu me oleks seal hommikuni ringi kolanud. Poodi sai jäetud suur summa raha, kuid õnnelikud ei olnud mitte nemad vaid ka meiegi, sest saime koju tassida laptopide hulgas ka hunniku raskeid kotte.....rõõm oli kirjeldamatu:)

 Aga ega me arhitektid suhkrust tegelased pole. Rasked kotid ei ole meile kunagi takistuseks. Seega ei suutnud me vastu panna Brno kaunile arhitektuurile ja linnaelule ning  otsustasime kohe poest väljudes tormata tramm 13le et linnaga tutvuda. Trammist nägime ülevaatlikult äärelinnaelu ja jõudsime järeldusele, et peale kauni roheluse ja mõne üksiku hoone ei olnud enam midagi uurida ning hakkasime uudisimulikult ootama kodupeatust mis oleks pidanud varsti tulema........peatus ei tulnud küll kohe, kuid ärge muretsega sest ühikasse jõudsime me tervelt ning seiklusrikkalt 3 tundi peale avastamist, et tramm nr 13 oli üks väike miinus. Nimelt oli nr 13 eest ära jäänud x, ehk trammi nimeks oleks pidanud olema nr x13 mis oleks suunaga meie ühika poole. Kohe kui viga avastatud hüppasime trammist maha ning võtsime uuesti suuna kesklinna suunas, et kohad sisse võtta tramm nr x13-s mis peatub linnaosas kus asub ka  meie ühikas. Ma arvan, et nüüd võin ma ametlikult liituda klubiga „Kohuke ja kaks blondiini“ :)

Kõige parem ja magusam osa peale Tesco seiklusi oli aga see, et saime külmkapi täita hää ja paremaga ning süüa üks esimene korralik õhtusöök peale 30 h bussisõitu. Meisterdasime makarone hakklihaga, mis kadus kui võluväel. Toit sai meisterdatud teisel korrusel, Aleksandra korrusel, kus hakkame hoidma kõiki oma söögikraami ning veetma ühiseid lõuna- ja õhtusööke, sest võtsime vastu otsuse koos süüa teha ning ühiseid söögikraami arveid jagada. Aga ega ma enda naabrit väga rahule ei kavatse jätta. Nimelt soetasin ma oma poksi külmkappi piimapudeli, seltsi naabri juustu ja vorstile, et endale aeg-ajalt kohvi meisterdada. Ma loodan, et minu korruse külmkapp peab sellisele massiivsele toiduhorditele vastu:)

Peale esimest öhtusööki oli ees ootams teine ööke üllatavalt mugavas voodis. Selga tõmbasin jälle valge- roosa triibulise riietuse ning enne, kui teki peale tõmbasin krabasin kaissu valge pehme mängulooma ning magasin mõnusalt hommikuni, ilma et oleksin kuulnud kolisevaid radiaatoreid, mis mind kolm korda öö jooksul ülesse ajasid.

PS! Tunnen et olen suutnud oma kirjatehnikat parandada kuid sõbralikke vihjed ootan ikka esimeses postituses kajastatud aadressile......jõudu ja jaksu meile kõigile:)