Nädalavahetus Viinis (29-31.10.10)
Reede
Kuna kaks nädalavahetust tagasi sai mõnusa seiklemise pisiku sisse, siis otsustasime Triiniga ette võtta järgmise seikluse. Sõelale jäi meil seekord Viin. Teele asusime reede hommikul meile armsaks saanud hõbedase peugotiga, mille istmetele mahtus peale minu ja Triini veel Pierre ning Albert. Jah enda seltskonda oleme kaasanud uue ohvri portugaalase Alberti. Albert on siis tegelane kes Tsehhis õpib ehitust, kuid kodumaal on tema õpe arhitektuuri ja ehituse vahepealne. Olime teinud õige valiku, et tema oma programmi kaasasime, kuna tegemist inimesega, kes huvitud erhitektuurist ning on väga seiklemise aldis.
Viin (414.90 km2) on siis Austria pealinn kus elanike umbes 1.7 millionit. Populatsioonilt üks suuremaid linnu Austrias ning Euroopa Liidus jääb ta suuruselt kümnendale kohale. Viinil on veel toimumispaigaks mitmele suurele rahvusvahelisele organisatsioonile nagu seda on nt United Nations ja OPEC.
Viin asub siis ida Austrias ning on lähedal Tsehhi Vabariigi, Slovakia ja Ungari piirile. Riigis kõneletakse Saksa keelt ning kuna Triin ja Pierre on õppinud saksa keelt, siis said nad kolme päeva jooksul veidike keelt harjutada.
Teele asusime siis reede hommikul 10:30 ning kahe tunni pärast olime me juba Viinis ootamas Triini sõpra Christophi, kelle ülesandeks oli meile esimene tutvustav sissejuhatus Viini teha. Christophi algatusel muretsesime endale 10€ eest 48 h trantspordi piletid ning liikusime kesklinnale lähemale.
Kesklinnas tegi ta meile väikese tuurikese ning seletas kus odavalt söödud saab ning lahkus peatselt meie seltskonnast tähtsatele tegemistele. Olime esimeste sõbralike tervituste eest tänulikud ning jätkasime seiklemist omal käel.
Algul kesklinnast väga kaugele ei läinud ning päris palju sai tiirutatud mööda väikesi tänavaid kesklinnas. Avastamist oli palju ja seega sai enamus aega suu lahti ringi käidud. Tegelikult suud väga kaua vabatahtlikult lahti ei hoidnud, kuna Viini hurmav hobuse kultuur hoidis meid tagasi...
Kui esimene mulje sai omal käel kätte saadud saime kokku Triini teise sõbra Christophiga, kelle ülesandeks peale linna näitamise oli ka minu ja Triini majutamine. Poisid saatsime muidugi hosteli mõnusid nautima, sest Christophi ühikas osutus liiga kitsaks nende jaoks jääma.....seda vähemalt enne õhtu lõppu, sest kui klubituurilt tagasi tulime otsustas purjakil Christoph, et nii toredatel poistel põrandal ikka kohta leidub.......aga meie reisukaaslased olid enne juba koha hostelis ära maksnud ja ei nad tahtnud seda võimalust kasutamata jätta, et koos erinevate seiklejatega tuba jagada.
Laupäev
Laupäeval alustasime päeva varakault ning juba kella üheksaks sai Pierre ja Albertiga kokku lepitud, et nad ootavad meid Christophi ühika ees. Esimesena läksime vallutama muuseomit MUMOKU/ Museoum Moderner Kunst. Sisse saamiseks kasutasime üliõpilasvõlusid ning ei maksnud külastamise eest seekord mitte midagi.
Tegemist oli üsna modernse ehitusega ja ei oskagi öelda kas meeldis või mitte. Midagi häirivat silma ei jäänud, kuid midagi üli-vaimustavat ka ei leidnud. Näitus ise oli midagi millele olen tänulik, et raha välja ei käinud, kuid mõni tegelane ikka silma ka hakkas. Näiteks ripub mul seinal sellise tegelase poster nagu Ralph Goings/ Airstream 1970/fotorealism.
Peale muuseumi suundusime linna keskmesse ning tuuritasime läbi võimalikud paljud tänavaksed ja uudistasime üsna värvikat linnakest üsna mitmeid tunnikesi. Sinna sisse mahtus siis Stephans Dome, mille torni tippu ronisime ainult mina ja Albert kuna teised otsustasid, et jäävad truuks oma kõrguse kartusele.
Linnavalitsus
Parlamendihoone
Kõige viimasena ja napilt enne päikseloojangut jõudsime Schönburgi lossi, mis oli ilus külastuspaik päeva lõpuks. Tegemist siis Austria kauni Keisrinna Sisi suve residendiga. Barokne hoonete kompleks sisaldab lummavat parki, Palmi hoonet, Glorietti ja zoo-d. Järgnevad pildid räägivad enda eest...
Viini kohvi nautimine.....mmhm kohvi ja kook.
Laupäev lõppes meil vaikese kokkamisega ning tuttu minemisega. Olime kõik nii läbi, et ei jaksanud isegi öiseid Viini pubisid vallutama minna.
Meie
Muideks paar sõna ka ühikast, kus meil oli au ööbida. Tegemist siis üli-muheda ja luksusliku ühikaga, kus ühes poksis elab kolm inimest, kus igal inimesel on oma tuba ja jagama peavad nad ainult WC, dussi ning kööki. Ja oodake pilte...olen kindel, et teiegi lähete kadedaks. Ära võiks mainida ka selle, et neil on rõdu vaatega linnale, poks läheb läbi kahe korruse ning üks ruumike on ka suuremateks istumisteks.
Pühapäev
Pühapäeva sai samuti varakult alustatud ning juba kella üheksaks olime valmis metroodega seiklemiseks. Ette sai võetud Viini City avastamine ehk kõrghoonete uudistamine.
Maja on ehitatud vahemikus 1983-1986 arhitektide J. Krawina ja P. Pelikan-i poolt. Hoone on siis väga huvitav vaatamisväärsus ja iga hetkega leiad midagi uut ja huvitavat. Eriliseks teeb hoone veel see, et tavapäraste peegelsiledate horisontaalsete ja vertikaalsete pindade asemel on kasutatud väga dünaamilisi ja voolujoonelisi elemente. Peatselt kui oled sisenenud tänavale, kus hoone asetseb on sind tabamas sokk....nägemisväljal on künklik pinnas ja maja näeb välja nägu oleksid tarbinud 3 unetundi viie päeva jooksul.Põrandate kehtib ka järgnev lause: “ an uneven floor is a divine melody to the feet“ (ebaütlane põrand on kui meloodia jalgadele):). Katust katab muld ja rohi, suured puud kasvavad ruumides sees ning oksad ulatuvad/ripuvad akendest välja. Hoones sees näed väga dünaamilisi ja mänglevaid pindu, mis jätavad avastamist mitmeteks tundideks. Majas asub 52 korterit ja 4 büroopinda- huvitav kes need õnnelikud on kes sellises vahvas hoones töötada ja elada saavad:).
Kas ma mainisin, et see hoone ja arhitekt mulle väga meeldib:).
